Unreal, nagu Rance armastab öelda. Viimane päev ning meid pandi karjatmises proovile. Terve hommik palvetasin, et hobuselt maha ei kukuks, kuna teadsin, et minu armas Oakey tahab kiiresti täna kapata.
Lehmasi läksime püüdma nelja hobusega ning kolme ATV-ga. Hobused saduldatud ning kerge soojenus tehud, hakkas Matt meile natuke karja kokkuajamise põhimõtteid seletama ning lehmade kehakeelt tutvustama. Maas plaanina ei tundunud kogu olukord nii keeruline midagi, kuid oi, kuidas me vaeva reaalsuses nägime. Tunne oli vinge oma kõrge hobuse pealt alla lehmade poole vaadata ja vahepeal tekkis hetki, kus üldse enam ratsutamise peale ei mõtle, vaid ainult tahaks põgenevat lehma kätte saada. Imetlesin Julesi, kuidas ta osavalt hobusega ringi käis ja tema hobune tegi täpselt seda, mida vaja....minu Kaerake oli veits laisem. Esimene katse kari lehmi mäenõlvalt alla tuua nii, et nad jooksma ei hakkaks, ebaõnnestus. Nimelt olime meie hobustega ees rivis ja pidime rahulikult jaluatama alla ning kõik meist mööda üritavad metsikud lehmad peatama. Üpris keeruline olukord, kuna puid oli palju ja esialgu tundus nagu peaks sadat asja korraga mõtlema ( oksad, puupakud, seljataga olev kari, rivi hoidmine, Matti märguannete jälgimine). Läksime uuele ringile...mina pidin seekord esiotsas olema ning lehmi juhtima...päris kõhe tunne oli selle metsiku karja ees ratsutada. Teisel katsel läks kõik kenasti ning suutsime karja rahulikult aedikusse juhtida. Ega seegi kerge polnud. Kokku v6ttis toiming aega kuskil 3 h ja jalad andsid täiega tunda.
Peale lõunat hakkasime aedikutes lehmi rühmitama. Ajasime neid gruppidena keppidega taga ning eraldasime sarvitud sarvedega lehmadest. Üks tige vasikaga lehm oli ka, kellega sai palju nalja.
Järgnevast osast ei tahaks väga rääkida, kuna mul hakkas suht halb. Nimelt hakati valesti kasvavaid sarvi maha lõikama v saagima. Juba tangide hääl v saagimine tekitas minus külmavärinaid ning hoidsin silmad ja kõrvad kinni. Rõve oli vaadata kuidas sarvedest verd lahmas ning kogu lehma nägu verega kokku sai. Pole minu teema.
Veits kardan nüüd sinna farmi tööle minna, kuna nägime veel palju teisi terariistu, mida karjaloomade peal kasutatakse.FUI.
Õhtu lõpuks viisime lehmad jälle ATVdega karjamaale tagasi ning oligi koolitus läbi. Saime veel imeliselt kauni päikeseloojangu osaliselks. Kohalikus kõrtsis väike õlu ning õhtusöögile.
Saime ka oma bussipiletid ning kirusin, et seekord bussi kasuks osutasin....megakaua sõidab ( pühapeval kuskil 12 tundi sõitu) ning kokku läks maksma 188 dollarit. Autoga sõidaks sinna arvatavasti Brisbanest 5 tunniga. Mis seal ikka...peab esimest korda selle bussisõidu ka ära proovima.
Õhtul mängisid kitarri ja laulisid meiekoolitaja Rance ning teha poeg ja tütar. Üli hea oli...täitsa Austraalia tunne tuli peale. Saime oma tunnistused ja igaüht kiideti eraldi. Olin rahul ja kohe kindlasti tegin õige otsuse, et sellele koolitusele tulin. Mitte kusagil mujal sellist asja kogeda ei saa.
Kahju on siit lahkuda, kuna inimsed on ülisõbralikud ning mitte pehmed sinuga , vaid tahavad, et sa midagi õpiks ka.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment