Cunamulla kylamelu

Hommikul enne hobuste võiduajamisele minekut, pidime lehmad aedikust õigele karjamaale saama. Seekord siis olin mina Rodiga. Kannatasin tema käsutused ära ning sain hakkama küll. Mulle meeldib selle atvga mööda karjamaad kimada ja hulle lehmi võsast tagasi tuua :D
Cunamullas pani Rod mind toidupoe juures maha ning pidin jälle kogu šopingu tegema(siis saab Rod ainult mind süüdistada kui midagi ostmata jätsin). Kassa juures olin veits hämmingus...mina pean maksma? Siiski on Rodil oma konto seal poes nii, et ainult mainisin Gaiseri nime ja kõik oli korras...suht hea on nii šopata ja suvaliselt asju valida :D
Olime mõlemad ilusti riidesse pannud nagu race-de puhul kombeks. Tavaliselt on naistel ilusad ja huvitavad peakatted ja kübarad...endale pole veel seda soetanud.
Kõik inimesed olid peaaegu võõrad ning Rod järjest tutvustas mind kõikidele...algul oli suht tüütu. Naine, kellega bussis koos sõitsin, tundis mind ära ning paar inimest olid tuttavad, kes meil külas käisid. Rod tegi selgeks, et me peame kindlasti hobustele panuseid tegema. 5 võistlust oli. Käisime ringi ja uurisime, milline hobune peaks võitma...palju arvamusi. Rod ei võitnud ühtegi kahjuks, kuid mul läks esimese kahega päris hästi ning panin täppi, mis hobune võidab. Kuna panus polnud suur, siis võidusumma kattis täpselt minu kolmanda pileti summa, kus valitud hobune jäi napilt teiseks. Seekord polnudki nii lootusetu. Kolmest võistusest kaks panin täppi. Õnneks tutvusin natuke nooremate inimestega ka kui 65. Uskumatult armas oli, et mind kohe omaks võeti ning tundub, et siin on jälle imetoredad inimesed. Rodist rääkisime ka palju ning kõik väitsid, et ta tore inimene, kuid tal omad kiiksud ja vahel on tõesti väga raske temaga ( inimesed kaua sinna tööle ei jää).
Edasi läks õhtu järjest paremaks ning sain kogetud melu Cunamulla kohalikus pubis, mis oli tol õhtul noorte ja lõbustate inimeste päralt. Tundub, et sain endale hunniku sõbrannasid, kes elavad samamoodi metsas isoleeritud nagu mina. Rod jättis mind Cunamullasse ja mul oli veidike paanika, mis must saab. Kuid nagu teada on inimesed vägagi abivalmid ja toredad ning ma polnud ainuke, kes kodust kaugel oli. Läksime Danetti ja Zoega suvalise inimese majja, kes oli lahkelt meid enda juurde võtma.
Hommikul oli naljakas avastada, kus me täpselt oleme. Danett mängis taksot ning tõi mind koju ära. Super tore tüdruk. Einestasime ja mängisime tennist, kuna arvatavsti kõik oskavad siin tennist mängida. Ta oli üsna vaimustunud Kitsest, kes läheb iga päevaga julgemaks ning arvab aina rohkem, et on koer. Õhtul olid jälle „Tantsud tähdedega“, mis on nädala sündmus...suurepärane!