Viimane nädal on täielik katsumus olnud...mitte,et töö on raske. Tunnen end suht isoleeritud ja vajan kellegi teisega rääkida kui Rodiga. Austalt öeldes on Rod ikka paras pähekl ja vahel jonnib nagu tõeline tita. Ta solvus hingepõhjani kui ei leinud ta silmast puru, mis teda segas...me ei rääkinud terve õhtu ja tundsin end nii süüdi...ise ka ei saa aru miks :D Tööd pole me eriti teinud, kuna vihma sajab...ja kõik on märg. Passime lihtsalt kahekesi terve päev telekat ning nokitseme niisama mingite väikeste asjade kallal...parandame lage v duššiuksi :D Kõige härivam on, et Rod on kuidagi väga „sõbralikuks“ muutunud...kutsub mind ainult beib ja beib...too kinky! Pole eriti tavaline kui boss küsib sinu käest, mis sul mulle täna teha on. Need asjad viisid mind nii kaugele, et otsustasin siit varsti minekut teha...üle kuu on juba oldud ka...üksi siin põõsaste vahel.
Veel üks insitents, mis viib mu mõtted lahkumisele on minu ainukese armastuse Kitse minema jooksmine. Nimelt läksime me järjekordsele põllutuurile oma rhinoga....neli koera sees ning Kits jäi üksi farmi. Talle ei meeldi üldse üksi olla ning ta hakkas meid otsima...teel aga tuli talle üks kitsekari vastu ning ta ühines nendega...nägime teda koju tulles koos oma sõpradega plehku panemas. Mul oli selline tulle nagu oleksin lapse kaotanud...hea meel, et ta siiski teadis, et on kits mitte koer, kuid täielik tühjus valitses sees. Ta käis minuga kõikjal kaasas ja päevad otsa paitasin teda kui mul midagi teha polnud. Kurb.
Helistasin Sirlile ning otsustasin, et lähen tema juurde Bowenisse tööhostelisse. Olen üpis rõõmus selle otsuse üle, kuna siin pole ammu enam ühtegi teist inimest peale Rodi näinud...mulle aitab.
No comments:
Post a Comment