Oinatrall

Lucas lahkus.

Terve päev värvisin väravaid. Kella seitsmest kuueni. Väga külm tuul oli. Kuidas ma Eestis hakkama saan..külmetan?
Rod tõi mulle täna kommi ja šokolaadi...hah, ostab vist ära?
Olen nüüd kindel, et Kits peab end koeraks ja koer Lucy on tema parim sõber. Õnneks Lucy on väga tolerantne ja saab Kitsega hästi läbi. Vaene kadunud loomake.
XXX
Hommikust lõunani värvisime jälle väravaid...parema käe muskild on juba tuntavalt suuemad :P
Sain teada, et pintsleid ma puhastada ei oska.
Vägagi võõras tunne oli kedagi meil täna lõunal külas näha. Olen ainult poolteist päeva Rodiga siin olnud ning selline elevus on sees kui kedagi teist näed..nagu kuu oleks kahekesi siin veetnud.
Pärastlõunal sõitsime kogu tema valdused läbi, et sademeid mõõta. Mina ja neli koera istusime Rhinos ja Rod muudkui sõitis sellel sopasel teel. Ohh, kuidas mulle meeldib lihtsalt sõita ja vaadata, kuidas lamba, lehma, känguruude, emude ja kitsede karjad eest ära jooksevad. Lisaks silmasime hobuseid, metssigu ning igasuguseid linde. Ilus, ilus,ilus.
Rod tegi mulle ka kaardi, kus kõik karjmaad peal...oi, kuidas ma siin alles orienteeruma hakkan! :D Kihvt oli puurkaev, kust pidevalt tulist vett 400 m sügavuselt tuleb. Teinekord keeran kraani lahti ja võtan salaja sooja vanni.
Kõige rohkem oli vett sadanud 240 mm
Nii hea õhtu oli. Tegin jälle pannkooke, et Rodi tuju veel paremaks teha, mida ta peab parimateks, mis saanud on (ju ta siis palju neid saanud pole :D )
XXX
Hommiku sain vabaks kuni Rod Cunamullast tagasi tuli. Kokkuvõttes oli vägagi mehine päev. Parandasime treileri kummi ära, vahetasime õhukompressori käivutusmehanismi, blokeerisime diisli lekkimise traktori mootoris ning lõpuks pesin kogu traktori mootori survepüstoliga puhtaks. Ütleks, et käed said mustaks ja nägin välja nagu tõeline tahmanägu. Kuna Rodi sõrmed kõik päris ei toimi, siis pidin mina mehhanikut mängima. Rod kõrval naeris, et nüüd otsib mulle Cunamullast ilusa poisi ja saangi õnnelikult farminaise elu elada. Tõstsin mootori kohalt oma tõsise näo ja vastus oli NO. Mitte, et mul oleks midagi olnud tänaste ülesannete vastu...ma isegi nautisin kogu seda kruvimise kunsti, aga ma kardan, et sellel igapäevasel bensiini ja diisli aurude keskel olemine pole just kõige parem.
XXX
Tänane hommik algas šokolaadimuffinite valmistamisega. Võib arvata, et ma saan veel Cunamullas kuulsaks oma retseptiga...külalised olid vaimustunud. Järjekordselt aeti mulle farminaiseks olemise juttu...piisab vaid heade muffinite küpsetamisest ning väravate avamisest...siis pidavat iga farmer õnnelik olema...vaat kui lihtne siis! :D
Edasi läks lammaste tagaajamiseks ja aedikusse toppimiseks. Ennelõunat sõitsime Rodiga Rhinos, kuid hiljem oinaste kokkuajamisel, olin meeleldi nõus motika võtma.
Nii see trall lahti läks...esimeseks ülesandeks oli kahele oinale järgi minemine, kes karjast välja lipsasid...ohh sa vana! Oleks see siis lihtne olnud...esiteks kaotasin nad silmist, kuna see karjamaa pole mingi lihtne...kõik on puid, oksi ja põõsaid täis...minust möödusid vaid metssea põssad ning 8 känguruud tahtis mind pikali hüpata...lõpuks kui oinaid silmasin, unustasin ümbruskonda hinnata ning sõitsin täiesti puude rägastikku, kust oli üpris keeruline kuskile liikuda...ja nii mu oinad valele poole hakkasidki jooksma...Rodi viimased sõnad...vaata ainult, et nad põhja poole ei läheks...ja sinna nad jooksid...paanika. Sain lõpuks palkidest jagu ning hakkaisn kimama kahe valge täpi poole...tundus nagu sõidaks traktoriga....muudkui palkidest üle ja lõpuks käis põmm...ning Kaidi jäi pooleldi oma raske punase motika alla. Mitte kusagilt otsustas üks suur vastik palk mulle ette tulla ning jäin täitsa selle otsa kinni. Tore...kuhugi poole motikat liigutada ei suutnud...teatasin Rodile olukorrast...ning siis oli järgmine häda...mul polnud aimu ka, kus täpselt olen...eee...puude vahel? Mjah, ja edasi suutis Rod mind ka ilmakaartega segadusse ajada, kuna ta oli kindel, et olen kuskil lõuanavärava juures ( tema kangekaelsus). Nojah, peale 10 minutit palgi otsast ja vahelt välja saamist,üritasin Rodi üles leida. Tegelikult teatsin täpselt, kus olen...aga Rodi asukoht oli minu jaoks suht müstiline. Oehh...pärast hunnikut arusaamatusi ma ta siiski leidsin ja natuke oli kõrini nende oinaste tagaajamisest. Järgmiseks pidin lihtsalt kokkuajatud oinaid valvama ning väravate poole ajama. Jalgadel on nüüd mõnusad mälestused sellest oksarallist.
Ütleks, et aedikus tulen lammastega ikka paremini toime...pritsisime oinaid rohuga, mis peatab jubedaid kärbeste haigusi.
Peale sellist päeva oli tunne, et pigem vist ikka jään söögitegemise ja väravate avamise juurde :P