Darwin

Esimese päeva poolde jäi meil Lichtfield rahvuspagi külastus. Et mitte turistibussiga võidu sõita, alustasime pargi kõige kaugemast otsast ning lummusime Wangi kose võludest. Ujuma sinna minna ei saanud, kuna keegi oli kroksi vees näinud ning hoiatavad sildid üles pannud. Vesi paistis nii selge, et suuri kalakesi võis sillal näpuga taga ajada. Koske ümbritses vihmamets, kus sai tunnise jalutuskäigu teha. Ohh, kuidas ma igatsen Cape Tribulationi vihmametsi!
Järgmine kosk, kuhu sõitsime, langes kõrgelt kaljult alla, mida sai ainult ülevalt vaadata.
Edasi tulid looduslikud basseinid, kuhu inimesi oli nii palju ujuma tulnud, et meil tekkis auto parkimisega raskusi. Kohta nähes mõistsime, miks inimesed seda armastavad. Vesi voolas kärestikus ning pisikeste jugade vahel olid sügavamad kohad, kuhu sai kividelt pommi hüpata. Soe oli ning sai nautida vägagi lõõgastavaid spa protseduure. Pärast ligunemist läksime viimaste jugade juurde, mille all võis jälle ujuda. Rahvast oli koht täis, kuid järjekordselt muinasjutuline. Lisaks koskedele on ka Lichtfield pargis hiiglasikud termiiditornid, mis moodustavad erinevaid skulptuure.
Peale tasuta kohvi saamist (kampaania korras autojuhtidele), mida me Sirliga alati roadhousidest küsisime( kuigi Nanne sõitis), hakkasime Darwini poole kihutama.
Kella viieks saabusimegi põhjaterritoojumi pealinna. Suurlinna muljet küll Darwin ei jäta ja meil polnud järjekordselt Sirliga aimu ka, mis edasi saab. See oli kindel, et nii meie kui Nanne tahame reisi eraldi jätkata. Järsku Nanne peatus ja küsis, kas on okei siin maha minna...vaatasime jälle Sirliga üksteisele otsa ja noogutasime ning võtsime ruttu kotid autost maha, teadmata, kus oleme. Hea tunne oli kahekesi seda teadmatust jagada. Jooksin infopunkti ning tõin voldiku, kus olid kõik hostelid peal. Põhimõtteliselt jäid kõik hostelid ühe peatänava peale. Muidugi poovisime couch surfereid ka, kuid kõigil tekkis järsku mingi probleem, miks nad meid võtta ei saanud.
Esimesed 6 hostelit, kus küsisime tuba, olid pungil täis. Tegime juba alternatiivplaane, kuidas üks pargi pingil magab ja teine samal ajal valvab...või siis, kuidas linnaäärsetesse karavanparkidesse oma telgikest toppida (mis poleks meie suurte kottide tõttu võimalik olnud). Ühesõnaga olime täitsa hädas ja suht lootusetud. Tänava viimases hostelis öeldi meile, et üks buss oli teel katki läinud ning kogu reserveering 5 minutit tagasi tühistatud. Suurima hea meelega läksime kuuesesse tuppa ning hakkasime õhtuks valmistuma. Kui dušširuumist tagasi tulin, olin täiesti segaduses, kuna Sirli ei saanud ühtegi sõna suust välja ning tundus täiest paanikas olevat. Sada hullu mõtet käis kõik läbi, mis võis juhtunud olla. Kui ta näpuga järsku ühe voodi poole näitas, kus kellegi asjad olid, mõistsin motiivi, mis Sirli kummalise käitumise põhjustas. Selgus, et ka Nanne oli linna ainukese hostelikoha saanud. Great! Jooksin kohe alla registatuuri ja palusin, et meid teise tuppa pandaks. Selgitasin olukorda, kuid meid kuskile mujale paigutada polnud võimalik...kõik oli täis. Tuli veel üks päev välja kannatada.
Meil oli selleks õhtuks mitu missiooni, mis ei andnud lõõgastumiseks kübetki aega. Pidime endale uue küüdi Kakaduu parki leidma, kuna mul oli ajaga kitsas. Samuti tuli öömaja järmiseks päevaks leida, mida lootsime õhtul kluppi minnes korda ajada.
Hakkasime hosteleid uuesti läbi kammima, et teadetetahvlilt kuulutusi leida. Nii leppisime mõned kohtingud järgmiseks päevaks ja muudkui otsisime uusi...ega palju neid polnud. Siiski linn on backpackerid täis, kuna kõik tahavad talve ajal sooja ( 31 kraadi vähemalt iga päev).
Ühes hostelis põrkasin juhuslikult Kristoga kokku. Üks poistest, kellega Austaaliasse tulin. Leppisime kokku, et hiljem näeme ning läksime oma hostelisse missiooniks valmistuma.
Selle õhtu järgi võiks öelda, et Darwin on suurepärane koht. Nalja sai palju ja õhtu kandis vilja. Meil oli järgmiseks päevaks mitu varianti soolas. Nr 1 üks kohalik oli hea meelega meid nõus välja aitama ja enda juurde võtma. Nr 2 järgmine kohalik tahtis meid Adelaid Riveri juurde kämpima viia, kuna soovisime Sirliga krokodille näha. Nr 3 lähme prantuse kuttide juurde telkima, kellega homme küüdi asjus kokku saame. Meil oli teisigi võimalusi, kuid need tundusid kõige ohutumad ning usaldusväärsemad inimesed.
Hostelisse saabusime alles kl 7 hommikul, enne mida võitlesime muru pritsidega ja viskasime nalja ratsapolitseinike üle, kes kontrollisid, et me pahandust ei teeks. Hull õhtu. Jääb meelde!