Wolf Creek

Nii siis tabas meid hommikul üllatus...pagana murupitsid hakkasid tööle ja muudkui kastsid meie õblukest telki...pritse ma poolunes ümber ei suutnud suunata nii, et lohistasin telgi põõsasse, mis juhtus olema mingi aia juures, kus elutsesid kurjad koerad, kellele kohe üldse ei meeldi telkijad. See selleks...hommikune vann oli ülilõõgastav. Samal ajal oli politseiauto käinud laagerdajaid hoiatamas. Meil oli Sirliga hea ajastus ning seda draamat ei näinud. Kuid nagu alati kõik võtsid väga rahulikult ning pärast kahte tundi tegime alles minekut.
Päeva eesmärgiks oli sõita suhteliselt vähe nii, et hakkaisn muretsema natuke oma Brisbane`i jõudmise pärast. Darwinist Brisbane (läbi Kakaduu) on kuskil 3400 km...ning päevas 300-400 km sõites ei jõua just väga kaugele.
Liikudes lõuna poole, keerasime sisse ainukesse asustusse, mis meil teele jäi. Daly Waters. Pole huvitavamat küla näinud. Tõeline outback. Keset sõiduteed saab keeglit mängida. Külas asus ka kõige omapärasem pubi, mis ma elus näinud olen. Sealt võis leida näituse rinnahoidjatest, plätudest, särkidest, pükstest...ühesõnaga kõigest, mida inimesed kasutavad ja igaüks omab. Väga lahe oli...isegi passipilte ja dokumente oli üks sein täis. Viis pluss koht!
Mõtlesime, et valime ööbimiseks puhkeala, kuid kohale jõudes leidisme, et nii meie kui teiste huvides, peaks endale mingi privaatsema koha leidma...kogu ala oli paksult karavane ning vanemaid inimesi täis. Pool km eemal avastasime suurepärase ööbimiskoha, kuna tundus, et seal oli varemgi ööd veedetud. Isegi puid oli lõkkeks natuke alles jäätud. Läksime kõik lõkkematerjalide jahile ning andsime oma panuse puude hunniku valmistamisel. PS! Nägin oksi lammutades hirmuäratavat kämblasuurust ämblikku.
Kõik oli juba hästi ja Sam mängis kitarri kui järsku mitte kusagilt, ilmub välja õudust tekitava välimusega mees, mootorsaag käes. Siin kohal meenus kõigile Wolf Creek. Üks õudukas, mis põhineb tõsiloole, kus bäkkeritel läks auto katki ning üks farmer võttis nad enda juurde ööseks ning hakkas üks haaval maha nottima. Välimuse järgi tundus, et tegu oli sama vanamehega...ja ega Wolf Creek`ki sellest kohast väga kaugel pole...mingi 800 km? :D
Mees küsis, kas meil on abi vaja puude katki saagimisel...kõik olid tummad, kuid farmer tõmbas oma sae käima ja juptas puitu. Üks käsi tal ei liikunud ning silm vaatas kõõrdi...vbolla sellepärast ta nii hirmutav tundus. Tal olevat hea sõber Eestist ja oli üldse Eestist väga vaimustunud. Nii nagu ta sinna platsile järsku ilmus, nii ta ka kadus...kuskile...loodame, et öösel tagasi ei tule. Ülejäänud õhtu oli vägagi õdus...tähistaevas, lõke, fantastiline seltskond ning kitarrimäng. Vincet tegi creppe...täpselt nagu restoranist tulnud...viisid keele alla.
Järgmine hommik meid korravalvuri poolt üles ei ajatud :D Ees ootas jälle autosõit.
Kuna teed on sõidukitest tühjad, siis poisid pidid pidevalt lollusi välja mõtlema. Küll löödi õllepudeleid sõiduajal kokku, üritati õngega teist autot püüda ning niisama poolenisti autost väljas sõita. Vähemalt igav ei hakanud. Pransuskeeles oskan juba vajalikke lauseid öelda, kuigi ma pole kindel, kas poisid luiskavad või mitte nende tähenduste kohta.
Sõitsime Tennart Creekini välja, et poe peatust teha. Sealt on vaid 500 km Alice Springsini, mille lähedal asub ka kuulus Ayes Rock. Aborigeenide pärast tehakse alkoholi pood alles kell 2 lahti ning ainult kella neljast kuueni saab odavat alkoholi osta...võib arvata, et uksetaga oli kell 2 järjekord :D
Sel õhtul jäime teeäärsesse puhkealasse. Minu arvestuste järgi pidi tänane mu viimane öö koos selle seltskonnaga olema...vaat, mis toob plaanide tegemine...tuleb maha jätta endale nii kalliks saanud sõbrad ning nende koos veedetava aja. Muretsesin muidugi küüdi leidmise pärast, kuna teed on tühjad ja ühtegi rekat mööda ei sõida. Tegime Siriga proovi..seisime maantee ääres ja vaatasime, palju autosid möödub. Tulemus : poole tunni jooksul läks üks minibuss õiges suunas. Pole just paljutõotav statistika. Plaanisin veel homme prantslastega edasi sõita ning õhtul rekka peale minna, et Brisbane jõuda. Hetkel oli neljapäev ning koolitus algas esmaspäeva varahommikul...peaks jõudma 2200 km. Õhtul mängisime igasuguseid huvitavaid mänge ning arvatavasti olime üpris lärmakad. Seda oli arvata inimesest, kes hommikul meid tuututamisega üles äratasid. Puhkealad meie seltskonnale ei sobi.
Mina olin suht närvis see päev, kuna polnud aimu ka, kuidas Brisbane täpselt saan.
Kella neljaks jõudsime Camoweali, mis oli suurim teele jääv külake. Seal otsustasin maha minna ning rekka peale saada. Ootasin tunni...ja veel natuke...mitte ühtegi rekat. Teised ära ei sõitnud, vaid ootasid koos minuga. Kogu see mustlaspande...paljajalu ja nii armsaks saanud. Sirlit ei tahtnud ka jätta...hoidsime mõlemad pisaraid tagasi.
Päike tahtis juba tuttu minna, kuid meil ei õnnestunud ühtegi autot leida..kõik aitasid aga tulutult. Mulle tehti juba igast plaane ning kellelgi polnud usku, et Brisbane`i jõuan. 2200 km.
Otsustasin ühe õhtu veel meie boheemlaslaagris veeta ning järgmisel hommikul varakult hääletama hakata. Minu pärast otsiti koht küla ääres, mis polnudki kõige halvem. Viimane lõke ja öö pisitelgis...juba igatsen..isegi kui nii külm on, et Sirliga koos lõdiseme minu kollase teki all.