Täna pidi loomaarst saabuma ning kõikidele aedikusse aetud lehmadele rasedusteste tegema. Hommikul ajasime emased, isased ning vasikad eraldi aedikutesse. Kokku pidi 200le lehmale teste tegema. Protsess erines lammastele testi tegemisest. Vägagi manuaalne võiks öelda. Arstil oli pikk kummikinnas käes ning lihtsalt surus oma käe lehma tagumikust sisse ja katsus, kas on vasikas või mitte. Kui Rod küsis, kas tahan ka poovida, olin kindel, et sellist kogemust küll ei taha...lehma tagumiskust oma kätt sisse toppida? Tänan ei...see tundus suht rõve. Siiski sain oma käe valgeks...või pigem kakaseks. Tõmbasin kinda kätte ja proovisin ära. Uskumatu tunne oli...tundsin vasikat ning ta südamelööke. Vasikas oli küllaldi suur ning liigutas. Pole midagi nii hull töö..pärast poovisin veel. Enamus lehmad olid vasika ootel.
Pärast arsti lahkumist hakkasime vasikaid brändima. Olin natuke hirmul, kuna mäletasin, mida meile koolitusel räägiti...mulle anti kätte tangid, millega pidin vasikatele kõrvarõngaid (koode) augustama. Mul polnud mingit võimalust enam vasikaid päästa nii, et ootasin õudusega kui nad esimese vasika kahe rauast plaadi vahele said ning pikali lükkasid ja kõiki jõledusi hakkasid tegema. Oi, kui jube see tundus...minul pisarad voolasid kui pidin kõrvakoode külge panema, kuna kohutav oli kuulata selle vasika kisa kui neile kaks tulist rauda tagumiku peale lükati. Samuti jäid nad ka oma pulli tunnusest ilma, mis oli kõige õõvastavam, kuna mulle see veri ei istu....lisaks tõmmati ka kõrvast tükk ära. Nii neid vasika tükke muudkui lendas ja mina sundisn end oma tangidega uuesti ja uuesti vasika kõrva kallale minema...varjates oma pisaraid ning õudu suure kauboi mütsiga. Töö lõpuks oli mul süda korralikult paha ning õhtul liha suust sisse ei läinud. Dave rääkis pärast, et mõned mehed pidavat teatud eemaldutud osi otse tule peal küpsetama ning sööma. Rodile ütlesin ka, et protsess oli jõle, mille peale ta ainult naeris ning väitis, et oodaku ma ainult landmarkingut, mis olevat viis korda hullem.Uttedelt tõmmatakse kogu tasku ja saba ühe ropsuga ära...ei hakanud oma fantaasiat selle puhul väga kasutama.
Järgmine päev polnud verised tööd veel lõppenud. Pidime mullikatel sarved maha ajama. Olin kaval ning valisin endale kaugema koha, kus pidin vaid väravaid avama ja sugema ning uusi loomakesi läbi tunneli laskma joosta. Jep, verd lendas ojadena igale poole, kuid üritasin mitte sellele keskenduda.
Pärastlõunal pidin vaid auto koju viima ning sain kodused tööd, mis viisid mõtted eemale. Kits muudkui käib mu järel nüüd..isegi siis kui talle mitu korda süsti olen teinud...minu väike beebi.
No comments:
Post a Comment