Aina paremaks läks. Kanadalane Jan tahtis opaalikaevandusi vaatama minna, mis asusid Cunamulast 200 km kaugusel Woehas. Lihtsalt uskumatult naljakas on alati Cunamullast mööda sõita ning suvaliste inimestega juttu rääkida. Peatusime isa Rodi nähes, kes sõitis jalgattaga ning tegi meile kindlaks, et täna ei saja vihma. Poolel teel opaalide juurde sõites ,Eulos, tutvusime ühe prantsuse tüdrukuga, kelle Rod värbas kohe enda juurde tööle. Lisaks saime naerda Eulo sisaliku võiduajamise platsi juurdes, kus olevat kunagi populaarne sisalike jooks toimuma. Iga inimene, kes vastu tuli, sai kõnetatud ja kõik klašijutud ära räägitud..bush telegraph nende keeles.
Opaalid olid ilusad, kuid mitte minu teema. Küll mulle meeldis ühe kohaliku Edi töökoda, kelle koju me lihtsalt astusime sisse ja hakkasime end tutvustama ning rääkisime maast ja ilmast. Tema meisterdas puidust ja kivist imeandekaid skulptuure. Edi tagahoovis oli kunagine hiiglaslik trammivagun Sydneyst ning ülivinge 1939. a stiilne auto.
Peale kõikide jutuajamiste lõpetasmist läksime tagasi Cunamullasse ning tutvusime viigimarja istandusega. Ostsime veel imehead viigimaja likööri, mis pidi parim olema vanilje jäätisega (hea, et siit varsti plehku panen).
Isegi õhtusööki ei pidnud tegema, kuna Jan tahtis ise midagi erilist valmistada. Polnud jälle paha tööpäev...eh?
Rod ei taha üldse, et ma lahkuks ning arvatavasti palvetab terved ööd ja päevad, et laupäeval sajab nii hullult, et teed on kinni. Tahaks juba homme minna :S
No comments:
Post a Comment