1640 ämbrit tomateid

Iga päev korja ja korja...olen ainult Martini tiimis olnud ja 3 nädalat täis. Ühel hommikul ajas Velda meie tiimi laiali ning kõik pidid endale uue meeskonna leidma. Vaatasin, et meie tiimi parim korjaja oli ühe eesti poisi Raini tiimis nii, et ühinesin. Mõnus päev oli...uued näod ja ilusad inimesed. Töötasid kiiresti ja ei olnud mingit logelemist...isegi lõunat ei jõudnud süüa, kuna ajasin kellegagi juttu ning juba võtsime ämbrid. Rain oli muhe vend ja kasutas osavalt strateegiat, kuidas rohkem tomateid saada. Mind pandi ühe teise tiimi tüdrukuga võidu korjama, mis ajas viimast närvi, et ta kõiki tomateid enda tiimile ei saanud. Naljakas oli...tundus nagu peaaegu käsikakluseks läheb, kuna polnud veel nii kiiresti tomateid ämbrisse visanud ning oma ämbriga ringi liikunud. Olime mõlemad õnnelikud kui rida läbi sai ning seda hullumeelsust edasi ei pidnud tegema. Oma uuelt tiimilt sain tunnustuse ning muidugi tahavad nad meid Silvaniga oma meeskonda. Päeva lõpuks saime peaaegu 41 kasti tomateid...rahas oleks see siis maksudega kuskil 230 dollarit...siiane rekord oli mul 35 kasti.
Martin ja teised meie tiimi kaaslased tahtsid aga endist koosseisu tagasi ning järgmine päev olime õnnelikult jälle koos. Tiimi vaim on hea ja lihtsalt lust on nendega koos töötada.
Kuna nädal aega järjest oleme 12 h töötanud siis pole mul üldse aega uusi plätusid osta ning isegi süüa pole midagi. (pole ime, et blogi unarusse on jäänud) Pärast tööd lasin end toidupoe juures maha panna, mis asub elamisest 4 km kaugusel. Päris kodutu inimese tunne oli poes ringi käia..paljajalu üleni mudane ning määrdunud riietega. Karvanparki mõtlesin tagasi hääetada, kuid esimese teeületuseni jõudes peatus üks auto ja küsis, kuhu ma lähen. Ise olid küll teisele poole minemas, kuid neil hakkas minust hale ning tõid parki ära...mees oli naisele alguses öelnud, et olen liiga must, et peale võtta :D siiski sain õnnelikult tagasi.
Rose Bay on muidu paradiis küll, aga linn on 4 km kaugusel.