Esimesed sammud tomatikorjajana

Iga hommik kell 5 üles ja kella kuueks jalutame teise hosteli juurde, et bussi peale minna. Hommikul loetakse bussis kõik nimed ette, kes kohale on tulnud..päris naljakas on vaadata, kuidas bussijuht oma keelt väänab nende hiina ja korea nimedega. Mina olen Kai`di. Farm iseenesest on kauni vaatega ümbritsevatele mägedele. Päris ilus on päikesetõusu hommikuti vaadata. Esimene päev olin täiesti segaduses...mind paigutati kuhugi grupi juude, kus oli ka teisi esmapäevalisi ja paaripäevalisi. Nii et suht roheline grupp, mis arvatavasti tähendab aeglast algust. Teenime korjatud kastide pealt. Üks suur kast on 80 dollarit, kuhu läheb 40 ämbrit tomateid...üpris niru summa. Töötatakse tiimides..igas tiimis on 13 töötajat ning autojuht, kes ühtlasi teeb ka töödejuhata ülesandeid. Meie grupp pidi alguses mingi Steve juude minema, kuid juhuslikult sattus meile Martin...natuke hiljem sain teada, et täitsa eesti poiss teine...endal naeatus koguaeg kõrvuni. Ma talle ennem ei ütelnud, et ma ka eestlane kui alles teise päeva lõunal...haha...ta oli üpris üllatunud. Töö on raske...väga väga raske. Muudkui peab ridade vahel kummardama ning elueest ja võidu peale tomateid korjama...see väike võistlusmoment mulle meeldib...paneb pingutama...Martin oskab head strateegiat teha, kuidas paremaid ridu saada. Meie tiim meeldis mulle juba algusest peale..enamasti iirlased ja inglased...ahjaa...muidugi...sakslased ka. Iiripoisid muudkui laulavad ja teevad nalja ning ega me väga viletsad pole...esimene päev korjasime 21 kasti....veidi üle saja dollari saime kui maksud maha arvestada...Sirli oli oma esimesel päeval saanud 20 dollarit ja teisel 50. Pausideks on smoko ja lõuna...muidu paneme ainult täierauaga..nii, et selg, jalad ja tagumik löövad tuld(vähemalt esimestel 4 päeval). Päike on kuum ja vett läheb palju...täitsa kohutav on rea keskel olla ja kiiruga korjata tomateid...endal selline janu, et tahaks reavahele ära minestada. Poisid on hästi abivalmid ning aitavad meil raskeid ämbreid tõsta kui õhtul jaks otsa saab ning täis ämber on vaja auto juurde jalutada( tuleb karjuda bucketboy)...nimelt töötame me vähemalt 10 tundi päevas. Esimesed päevad tundus see täitsa orjatöö moodi...kõik täidavad kiiuga ämbreid ning kes esimesena täis saab karjub bucket...ja kõik annavad reas üksteisele ämbreid edasi autojuhile, kes kallab tomatipoisid kasti...nii hommikust õhtuni..

Seal farmis on üpris palju eestlasi...lausa neli autojuhti pluss veel eesti venelased ja liinitöötajad. Sirliga on eriti jama...ma pole veel teda näinud, kuna ta töötab öövahetuses ning ööd on 12h pikad. Täitsa totter olukord. Ainult helistame üksteisele ja saadame sõnumeid..nagu poleksi ühes hostelis. Oleme üritanud kokkuleppida, et kui bussid üksteisest mööda sõidavad siis lehvitame...
Mina magan kümne tüdukuga ühes toas...nad on väga sõbralikud ja toovad mulle rohelisi tomateid kui ma kindad olen maha unustanud ja kätega tomateid korajanud. Peale korjamist oled üleni tumeroheline. Kõige himsamad on käed, kuna isegi rohelise tomatiga ei tule mul see mustus maha...selline tunne nagu poleks minu käed kui neid vaatan(piinlik on poes raha maksta).
Päevad on väga väga palavad...koguaeg varjus 30 kraadi ja suheliselt niiske. Vahel on nii raske tomatied kojata...eriti kui peab kiiresti korjama, et tahaks lausa nutta. Lohutada saab end sellega, et kõigil on raske ning varsti saab see läbi. Kusjuures olen oma rühmas kiireim korjaja...sain juba esimesel päeval kauni tiitli tomato queen...lisaks profit masine..jne. aga ega see kerge pole...ma lihtsalt pingutan ning olen harjunud sellist valu taluma kogu oma fantastilise võimlemiskarjääri ajal :P
Kell 9 kukkun voodisse ning ei suuda lillegi liigutada. See on natuke kehv, kuna pole väga hostelirahvaga tutvunud, kuna ei suuda peale tööd lihtsalt suhelda enam.